Kas soovite telesaadet, mis hoiab maandumise? Vaadake Syfy filmi '12 Monkeys'

Funktsioonid

Hiljuti on palju tinti maha voolanud, uurides telesaadete lõppude tähtsust. Mis on hea lõpu olemus? Kas see on sama oluline kui teekond?

Kuidas on praegune ajahetk pannud publikut nii häälekalt rääkima, kuidas telelugu lõpeb? Võib-olla võib see osaliselt olla tingitud sellest, kuidas meedium on viimase kahe aastakümne jooksul arenenud. Televisioonimaastik pole kunagi olnud põnevam või hirmutavam. Televisioon konkureerib või on vaieldamatult ületanud filmi oma võimes rääkida rikkalikke ja keerulisi lugusid. Kuna meedium keskendub üha enam vähem episoodilisele jutuvestmisele, võimaldab selle narratiivivorm loojatel üheaegselt arendada keerulist süžeed ja rikkalikke karakterikaare.

Pikaajaline jutuvestmine nõuab aga tingimata suuremat publiku pühendumust. Vastupidiselt kahetunnisele filmile veedab vaataja tundide kaupa telekirjanike loodud maailmaga. Ja nii investeerib publik üha rohkem intellektuaalset ja emotsionaalset kapitali televisioonilugudesse, mis kujutavad endast lõpu poole ehitavat. Olenemata sellest, kas seda kasvatatakse või tajutakse, kaasneb teleloo lõpule keskendumisega kaks peamist riski. Esiteks, et saade ei jääks loosse sisseehitatud küsimuste austamisega. Või teiseks, et tegelased, kellesse publik on investeerinud, ohverdatakse süžee otstarbekuse altari ees.

Need panused suurenevad, kui voogedastusteenused ja nii nende lõputu sisu järglased paljunevad. Miks investeerida laialivalguvasse mütoloogiasse, püüda lahti harutada keerulist müsteeriumi või nautida pikaajalist tegelaskuju, kui kirjanikud võib-olla ei tea, kuhu see läheb? Või pole teil kannatlikkust, et lugu lõpuks õiglust jalule seada? Ja nii, kui istud seal oma diivanil, pult käes, ja uurid näiliselt lõpmatut hulka valikuvõimalusi, jäädki mõtisklema ülima küsimuse üle: kas see on minu aega väärt?

Selle asemel, et loovutada oma saatus muutlikele telejumalatele, miks mitte alustada lugu, mis on juba maandumisel takerdunud? Ükskõik, kas otsite saadet, mis vastaks oma saladustele, või narratiivi, mis jääb armastusega loodud tegelastele truuks, Syfy's 12 ahvi on draama, mida olete oodanud.

15. juunil tuleb Hulusse 4. hooaeg ja kõik neli hooaega 12 ahvi on esimest korda USA-s voogesituse kaudu saadaval. Lihtsamalt öeldes on see üks televisiooni suurepäraseid lugusid (nagu käsitletakse siin spoilerivabamalt ). Ja võib-olla rohkem kui ükski teine ​​draama, 12 ahvi lõppmäng muudab teie ootusi telesaadete jutustamisele igaveseks.

12 ahvi , mis põhineb vabalt Terry Gilliami lavastatud samanimelisel filmil, räägib ajaränduritest postapokalüptilisest tulevikust, kes üritavad päästa maailma katkust rännaku kaudu minevikku. Selleks teeb paadunud koristaja James Cole (Aaron Stanford) koostööd särava füüsiku dr Katarina Jonesi (Barbara Sukowa) ja kartmatu viroloogi dr Cassandra Raillyga (Amanda Schull), et peatada varjuline organisatsioon nimega 12 ahvi armee seitsme miljardi inimese tapmise eest.

Artikkel jätkub allpool

Teel kohtuvad nad (võib-olla) hullunud Jennifer Goinesiga (Emily Hampshire), konfliktse relvavenna Ramse'iga (Kirk Acevedo), kelmika Theodore Deaconiga (Todd Stashwick) ja salapärase naisega nimega Olivia (Alisen Down). ). Need tegelased maadlevad mõistust painutavate moraalsete dilemmadega, mis ulatuvad aastakümneid, kui maailma saatus on kaalul. Ja kui nad seisavad silmitsi väljakutsetega, on publik igal sammul üllatunud. 12 ahvi on lõualuu langetavad süžeearendused võrdväärsed kõige šokeerivamate hetkedega aastast Troonide mäng või Kadunud . Te ei näe kunagi pöördeid tulemas ja ometi imestate, kuidas need sellisele põhjalikule alusele ehitati.

Kuid nii suured kui üllatused ka pole, unustatakse need pärast ilmsikstulekut kergesti ära. 12 ahvi on see haruldane lugu, mida kannate endaga veel kaua pärast seda, kui olete teada saanud viimastest keerdkäikudest. Lihtsalt kirjeldades 12 ahvi kui draama ajas rändamisest on nagu öelda Battlestar Galactica räägib androididest või Kadunud räägib lennuõnnetusest. See on draama, mille keskmes on elu. 12 ahvi uurib reaalsust, mis on inimkogemuse jaoks põhiline: me kõik armastame, aga me kõik ka sureme.

Kuidas me siis inimestena nende kahe tõe vahelises kuristikus navigeerime? Või etenduse sõnadega, kuidas me maadleme tõsiasjaga, et kuigi 'süda hoiab meid ülal', 'kummitab meid [ka] kaotus'. Armastus ja kaotus on lahutamatult seotud ning nii palju kui tegelased üritavad minevikku muuta, muutuvad nende teel saavutatud ja kaotatud suhted sama oluliseks kui maailma päästmine. Tõepoolest, pärast seda pole ühtegi teledraama Ülejäägid on sama osavalt uurinud, kuidas armastus ja kaotus inimkogemust kujundavad 12 ahvi .

See inimliku seisundi läbimõeldud uurimine ei välista aga kunagi lõbu – elementi, mis suurel osal postapokalüptilisel telemaastikul puudub. Tegelaste tsitaat Billi ja Tedi suurepärane seiklus ja Tondipüüdjad sama sageli kui Shakespeare ja John Dunne. Huumor tungib dialoogi isegi siis, kui tegelased püüavad maailma päästa parimal viisil. Üllatavate muusikaliste näpunäidete ilmnemisel küsite endalt: 'Kas nad tõesti teevad seda?' Jah, nad tõesti on. See on selline emotsionaalne kergendus, mis meie pimedal telemaastikul üha vajalikumaks osutub. 12 ahvi kõrgete panuste ja koomilise kergenduse osav tasakaal tuletab meelde, et televisioon ei pea tunduma karistusena.

Nii et põnev süžee? Kontrollima. Kas mõtlemapanevad teemad on tasakaalustatud huumori, popkultuuri viidete ja kapriisiga? Kontrollima. Kuid rohkem kui miski muu on televisioon tegelaskujud. Nad on väljamõeldud inimesed, kellega veedame koos nende rännakutel tunde: me näeme nende nägusid, kuuleme nende hääli ning tunneme nende võidukäike ja lüüasaamisi ehk intiimsemalt kui ükski teine ​​tegelane, keda ilukirjanduses kohtame.

See lugu teab täpselt, kuhu see liigub, kuid ei kaota kunagi keskendumist sellele, miks see lugu teile üldse korda läheb. Tegelased 12 ahvi on keerulised ja kihilised – sealhulgas viis peamist naissoost tegelast, mis muudavad igaveseks teie ootusi selle kohta, kuidas naisi televisioonis kujutatakse. Kõik tegelased on järjekindlalt kirjutatud viisil, mis ei jäta kunagi silmist vaatenurka ja seda, kuidas seda kujundab elukogemus. Seejärel äratavad nad ellu andekas näitlejaskond, kes liigutab teid ühtviisi pisarateni ja naerma.

Lõpuks viib see meid lõppu – selle kõige olulise hetkeni loos, mil hoiad hinge kinni ja loodad, et see kõik oli seda väärt. Olenemata sellest, kas saade intellektuaalselt või emotsionaalselt 'kinnitab' või mitte, võib värvida vaataja kogu kogemust üldisest loost.

Lihtsamalt öeldes, 12 ahvi pulgad maandumine, ja siis mõned. See saade kasvab pidevalt, kuni see kulmineerub viimase neljanda hooajaga, mis – kui žanritelevisiooni osas oleks maailmas õiglust – oleks pidanud kandideerima mitmele auhinnale. Kahetunnine sarja finaal on üks parimaid, mis eales tehtud: kõik teie küsimused saavad vastuse, teie mõistus on löödud ja teie süda kogeb täielikku katarsist. Ja siis olete sunnitud kogu lugu uuesti läbi vaatama ja nautima vihjeid, mis olid nähtaval kohal juba esimesel hooajal.

Mida sa siis ootad? 12 ahvi sisaldab kõike – mõtlemapanev lugu, laialivalguv mütoloogia, mõtlemapanevad teemad, köitvad tegelased ja nende kaaredele truu narratiiv, kirglik fandom ja lõpp, mis on reisi väärt. Õnneks ei vaja te ajamasinat, et minna tagasi ja avastada, millest olete ilma jäänud. Kõik, mida vajate, on Hulu.

Varsti näeme.

@acapitalchick kaasjuhid nädalas 12 ahvi vaadake uuesti taskuhäälingusaadet, Word of the Witnesses, saadaval aadressil Soundcloud ja iTunes .